laupäev, 11. märts 2017

Teema 5. Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripärad

Vigrinia Shea käsk nr.3: Tea, kus sa oled (Know where you are in cyberspace)


Eelmise nädala värske kogemus: Facebook'is olen mitme huvirühmade sees. Mõned on seotud käsitöö- ja tarvikutega, mõned kooli- ja praeguse tööalaga, huvitava ajaveetmisega Tallinnas ja välismaal...
Nimelt, grupis, kus jagatakse infot millised käsitöö õpitoad on lähetulevikus toimumas, tekkis üks postitus, mille autor kirjutas pika teksti teemal "Kes on need veidrad inimesed, kes käivad sellist tüüpi koolitustel?!" Taustaks, antud gruppi kuuluvad ligi 15 000 inimest, keda, arvatavasti, ühel või teisel moel ikkagi antud tüüpi üritused võiksid huvitada. Neiu (vähemalt pildi ja profiili järgi oli see päris kena välimusega noorneiu), küsis, pöördudes grupiliikmete poole, et mis põhjusel nad annavad ära enda raha, külastades "mõtetuid" õpitubasid selle asemel, et kodus ise teha - paremini, tasuta ja et ei peaks tundmatute isikute seltsis viibida? Kusjuures, tundus, et inimene on tõesti šokki saanud antud avastusega ning ootab vastuseid.
Muidugi enamus kommentaare on sellises situatsioonis, üsna predictable'd. Osa vastanutest võtsid asja liiga isiklikuks ja küsisid vastu, et millega see naine ise sisustab oma vaba aega. Nähes autori vastuseid, ma sain üsnapea aru, millega tegemist ja mis oli antud postituse eesmärk - lühidalt öeldes oli see PR:) Naine tundis huvi ainult "tõsiste" asjade vastu, mille seas olid investeerimisturud, kinnisvaratehingud, makroökonoomilised mudelid ja ei mingeid potikesi, mida salvrätikutega oleks võinud kaunistada.
Mõned teised kodanikud üritasid tekkinud tulekahju kustutada, tuletades autorile meelde, et esiteks iga arvamus ja seisukoht väärivad austamist ning teiseks, üritasid talle meelde tuletada, et ta pole päris enda territooriumil, et inimesi solvata, võrreldes enda "täiusliku" eluviisi teiste "pimeduses elavate" inimestega.
Kolmandad postitasid vastu keraamiliste toodete valmimise pilte, küsides, kuidas oleks võimalik antud asja ise kodus organiseerida. Need kommentaarid jäid kas vastuseta või autor tundis huvi, et milleks see ometi vaja on.
Ausalt öeldes, ei tea millega asi lõppes. Võis vabalt lõppeda ka trolli blokeerimisega vms.
Minu jaoks jäi aga lahtiseks küsimus - kust on inimestel nii palju aega ja viitsimist netis kaklemiseks. Ehk siis, make handmade - not war!:)

neljapäev, 9. märts 2017

Teema 3. Uus meedia vs ajakirjandus

Kuna enamus aspekte on eelmise nädala jooksul tublisti kirjeldatud ja arutatud, siis mina mõtlesin, et kas mõlema puhul on ikkagi üks ja sama lugeja taga või on siiski erinev? Või pigem see sama lugeja on palju aktiivsem digimaailmas, kui päriselus? Ning kas uue meedia populaarsus ja kasutatavus on positiivne ajakirjaniku jaoks või vastupidi?

Minu arvates, põhiline erinevus digimeedia ja ajakirjanduse vahel seisneb selles, et esimese puhul autor saab tagasisidet peaaegu momentaalselt. Kui artikkel või rubriik on tekitanud lugejas huvi, siis ei jää see märkamatuks - inimesed like'ivad, share'ivad ja jagavad publikatsioone, jätavad kommentaare.  Sotsiaalsed võrgustikud on ülikiired ning koheselt peegeldavad auditooriumi suhtumist - kas toetust või hooletust.

Erinevalt vana kooli ajakirjandusest, uuel meedial on palju suuremad võimalused oma tarbija või potentsiaalse sihtgruppi analüüsimiseks. Ning seeläbi content'i parandamiseks reaalajas.

Mis teeb aga tänapäeva ajakirjaniku elu keerulisemaks, on minu vaatenurgast see, et kui vanasti targeteerimisega tegelesid turundajad, siis praegu see roll on üle läinud otse ajakirjanikule endale. Ehk, selleks, et olla edukas digimeedias, sa pead olema väga hea analüütik. Samas, väga oluline on ka jälgida, et artiklite sisu oleks kogu aeg vastavuses eetiliste aspektidega. Sest kui keskenduda ainult auditooriumi kasvatamisele, siis võib see väga kiiresti muutuda "kollaseks pressiks".